GOODFIGHT! EKSKLUSIIV! Hendrik Themas peale edukat Yakuza Fight matši: isa on mu suurim fänn!

Hendrik Themas

Möödunud laupäeval astusid Rakvere spordihoones ringi nii Eesti kui välismaa kuulsused eesotsas soomlase Robert Heleniusega. Eesti poksi suur lootus Hendrik Themas võitis K-1 reeglite järgi toimunud matši teises raundis (kuni 77 kg) Inglismaad esindava Ivan Horvati.

Hendrik Themas, räägi vastasest – oli liiga nõrk?

Ei olnud, löögid olid tal päris tugevad tegelikult. See isegi üllatas mind, aga silmadest nägin kuidagi ära, et ta kardab. Ringi minek oli selline, et enne minu matsi olid järjest olnud nokaudid. Ma ei olnud päris valmis minema, kui öeldi, et nüüd on minu kord. Seepärast tuli esimesel round’il ennast ettevaatlikult soojaks teha ja vastast tunnetada. See juhtus esmakordselt, sest  tavaliselt lähen alguses kohe sajaga peale. Täna oli rahulikult ja tasapisi – töötlesin teda ja võitsin.

See isegi üllatas mind, aga silmadest nägin kuidagi ära, et ta kardab.

Miks sa rahulikult võtsid?

Matš tuli lihtsalt nii kiiresti peale, kuigi ise arvasin, et on veel aega. Ma polnud soojendusprotseduuridega veel sealmaal tegelikult. Seepärast mõtlesingi, et võtan alguses rahulikult, tõmban ennast käima ja ei lähe end kohe tühjaks lahmima.

Treener ütles, et ettevalmistus oli selleks korraks eriti tugev. 

Oli küll. Novembri lõpus, pärast eelmist hooaega, hakkasime veidi mõtestatumalt harrastama rutiini, kus on kolmenädalased tsüklid, millest kaks on väga tugevad ja üks on taastumiseks. Neid ma siis tegin. Vahepeal oli väike ülekoormus, kuna mul on elus muud asjad ka – töö ja pereelu jne. Tekkisid vigastused ja lasin koormuse veidi alla, aga lõpuks tuli välja vorm, mille pealt ma olengi kaks viimast võitu teinud.

Ja mentaalselt valmistud kuidas?

Ma arvan et see fight on lihtsalt midagi, mis mulle nii väga meeldib. Ma armastan seda. Ja siis tulebki kõik välja. Areng on olnud mitu aastat tõusujoones. Kui sa naudid seda, mida teed, siis see on kõige tähtsam.

Kui sa naudid seda, mida teed, siis see on kõige tähtsam.

Millal on järgmine matš?

Ametlikku kokkulepet küll veel ei ole, aga järgmine on Warrior 4 ja toimub 21. aprillil. Vastast ei ole veel leitud, aga kindlasti leitakse.

Mis on sinu tähelennu taga?

Selle taga on järjepidev töö. Ma lihtsalt naudin seda sporti. Ma teen aastaringselt trenni. Mul ei ole nii, et ma teen hooaja viimase fight’i ja siis lasen kuu aega lihtsalt niisama lebos. Kogu aeg töötan, seda on juba aastaid tehtud ja selle pealt see põhi ongi avatud. Kõik kasvab.

Mul ei ole nii, et ma teen hooaja viimase fight’i ja siis lasen kuu aega lihtsalt niisama lebos.

Sinu sporditaust on tegelikult väga pikk. Poksi juurde jõudsid sa hiljuti. Mäletad esimest mõtet, miks just poks?

Esimest mõtet ei mäletagi, see võis olla ühe toanaabri idee, et mulle võiks poks sobida – MMA. Mul Ameerikas elades kodu juures oli üks MMA saal, kuhu ma ka läksin. See oli kohe peale kergejõustikukarjääri lõpetamist.

Kuidas asi arenes Eestisse tulles?

Kevin Renno on mu lapsepõlvesõber ja tema väike vend Randel oli mu pinginaaber. Käisime Keviniga palju läbi ning kuna meediast oli ka läbi käinud, et ta tegeleb Tai poksiga, siis Eestisse tulles võtsingi temaga kohe ühendust. Tahtsin võitlussporti kindlasti jätkata ning Kevin võttiski mu kohe oma hoole alla.

Kerge sul ei ole, sa käid tööl ja elad ka pereelu …

Igal inimesel on päevas ühepalju tunde. Mõni ütleb, et tal pole aega trenni teha. Mina teen kaks korda päevas pluss töö ja laps. Kõik oleneb prioriteetidest, kõige jaoks leiab alati aega ja energiat.

Kõik oleneb prioriteetidest.

Pere elab kaasa?

Kõik mu lähedased on mind kogu aeg toetanud ja kaasa elanud.

Publikus on isa alati kohal. Kui oluline on tema toetus?

Isa on mu suurim fänn. Kergejõustiku päevil ta sõidutas ja käis minuga kogu aeg kaasas. Esimestel poksivõistlustel ta ilmselgelt kartis, ütles, et ta pigem läheks ise, kui vaataks, kuidas mina lähen. Nüüd on ta aga ise ka nii sees, et ta fännab seda ja no ikka on ka teadmisi juurde saanud. Oskab kommenteerida seda värki. Naudin seda.

Esimestel poksivõistlustel ta ilmselgelt kartis, ütles, et ta pigem läheks ise, kui vaataks, kuidas mina lähen.

Millises seisus sa oled? Võtad sa kõik matšid vastu, mida pakutakse?

Pole veel kunagi ei öelnud, aga kui kevadel on nüüd neli fight’i järjest, siis ma sügisest ei tahaks veel rääkida. See paneks kuklasse pinge, et sa oledki nagu ratta peal ja ei saagi maha tulla. Üldiselt panen praegu pool aastat lukku ning edasisest rääkida võin, aga konkreetset lepingut ei tee.

Palju sa raha teenid?

Fightsport on ikkagi taskuraha, enamus sissetulekust tuleb kontoritöö kaudu ja toetajate kaudu ka mingil määral. Neid pean tänama, kes usuvad ja toetavad mind. Et saaks enda elukvaliteeti säilitada sellisena, nagu tahaks. Mõni ei tee üldse sporti, ettekäändel, et tal on vaja raha teenida. Mina teen mõlemat 50/50 – töösissetulek ja toetajate sissetulek.

Fightsport on ikkagi taskuraha.

Mis sa arvad, miks toetatakse? Võiks ju lapsi toetada! Või ei? 

Kindlasti ei ole see neile kasumlik projekt, aga eks nad näevad tulevikuvisiooni. Toetajate juures ongi tähtis see, et nad oleksid pikas perspektiivis olemas. Et ei oleks nii, et tulevad ja lähevad. Kõik, kes tulevad, on partnerid. Mina üritan neile omalt poolt tähelepanu anda ja nemad teevad siis oma osa.

Kui suur roll on täna tagasi vaadates sinu karjääril sul endal, sinu treeneril ja sinu toetajatel?

On kaks suurt asjaosalist. Algab ikka endast ja treener Ahti on väga palju toeks olnud. Meil on omavahel selline sümbioos – tema kasvab, mina kasvan. Toetajatele olen väga tänulik… saaks muidugi ka ilma hakkama, aga toetajad ei oleks selles suhtes see kriitiline faktor.

Su salto matši lõpus on ka omajagu kuulsaks saanud. Kui suur roll on üldse poksis sinu jaoks show‘l?

Suur, sest võitlussport on ikkagi meelelahutussport, rohkem kui mõni teine. Ütleme nii, et kui Eestis kergejõustikuvõistlustel olid kohal pere ja sõbrad, siis siin käib kohal ikkagi laiem publik. Publikule meeldivad nokaudid, midagi pole teha. Fight’id on põnevad kui nokaudid – siis on tuline ja verine võitlus. Raske on palli enda väravasse taguda ja ennast kiita, et miks ma meeldin. Peab publiku käest küsima.

Võitlussport on ikkagi meelelahutussport, rohkem kui mõni teine.

Sinu matse jälgides on sul üks eripära, mis paistab silma. Sa kuulad treenerit.

Hendrik: „Ahti, kuulan?“

Treener Ahti Pikkur: „Veidi ikka, aga täna oli näha, et kui ta tahab minna oma teed, siis lähebki oma teed.“

H: „Ma ei kuulnud, publik karjus.“

A: „Ta tundis ringis lihtsalt ära, mida oli vaja teha. Tema ikka tunnebki selle paremini ära.“

H: „Sooja tehes tegime palju kehatööd. Pikemat aega oleme harjutanud seda.“

A: „Hendriku käelöögid on nii tugevad, et vastasel on juba pärast esimest round’i raske. Kui kehalöögid toimivad, siis vastane ei jõua enam Hendriku taktis minna ja tema taktika ongi minna lähedale ja teha tugevaid lööke. Kaua sa vastu pead neile löökidele? Liigud küll eest hästi ära, aga lõpuks enam ei jaksa, sest nöörid tulevad ka ette.“

Kuhu sa edasi plaanid minna, mis on sinu potentsisaali kõrgus?

Hendrik: Üks kindel siht on – Glory World Series, see on kikkpoksi liiga. See on selline ala, et kes seda rohkem tahab, see võidab. Ma pole nii kogenud ja tehniline, aga tihti ma võidan, sest ma lihtsalt tahan ja võidangi. Lähen kasvõi läbi seina. See, kes praegu seal minu kaalus on, on Glorymaailmameister. Ei ole midagi šokeerivat, saab kindlasti hakkama.

Ahti: „Täna rääkisime ka sellest, et me ise loome oma reaalsused. Kui Hendrik alustas, siis ta käis vaatamas ühte fight’i, kus oli Monsolo. Ja siis Hendrik ütles, et näe, nii tugevad mehed. Aga läks paar aastat mööda ja nüüd ta juba teeb ise trenni nende meestega, võitleb nendega. Igaüks saab ise oma reaalsust muuta. Samamoodi on maailma tipuga – sa jõuad sinna. Kui usud, et sa kõlbad sinna, lood ise selle reaalsuse. Muidugi töö on ka oluline, aga kui sa tõestad ennast, siis on see kõik ukse ees. Hendrik on kõik sammud sinna poole teinud. Tal on hea tervis ja neli korraliku tippaastat on tal veel kindlasti ees, kus raske töö hakkab end ära tasuma. Jah, parim osa on veel ees.

Praegu oleme klassikalise liikumisega palju tööd teinud. Kui see veel ja veel talle sisse söövitada, siis väga raske saab olema talle vastu fight’ida. Ma usun, et maailma tipptaseme saame me kindlasti kätte, varem või hiljem, kasvõi karjääri lõpus.

Igaüks saab ise oma reaalsust muuta.

Ahti, mis on Hendriku tugevused ja nõrkused?

Ahti: „Koordinatsioon ja liikumine, sellega oleme vaeva näinud Ta on nii tugeva ja plahvatusliku kehaga, et harjutame just seda, mis siis teha, kui ta mööda lööb. Mis siis teha, kui peab liikuma rohkem. Mitte et ta ei saaks aru, kuidas liikuma peab, aga just see, et kuidas siis käituda, kui tugevalt mööda lööd. Nüüd ta enam nii palju tühja ei löö ka. Täna just kiitsin teda selle eest. See tähendab, et sa ei kuluta oma energiat ja saad jätkata oma rütmi. Tugevus on tal see, et ma ei näe vingus nägu kunagi. Tema võtabki mind alati hommikul auto peale ja läheme saali. Teeme trenni ära ja läheme tööle. Ja nii nädalast nädalasse. Jõud on ka suur tugevus. Kui me koos trenni teeme, siis mina norin teda kääbuseks, sest ta on nii lühike, aga tema norib mind, et ma teen tüdrukute raskustega trenni. Tema tõstab jõusaalis ikka neid raskusi, mida tõstavad väga-väga suured mehed. Jõu põhja ehitatakse lapsest peale ja Hendrik on kergejõustikuga selle saavutanud. See on suur eelis. Kui need kõik asjad omavahel ilusti tööle panna, siis tuleb peagi sealt legend välja.

Kui kaugel see on?

Ma usun, et kui saame Gloryle jala ukse vahele, siis see annab meile nii palju indu ja saame teada, mis meie piirid on. Esimene eesmärk ongi saada Gloryle. Siseinfot teades ei saa ma nii palju veel öelda, aga Glory on lähemal, kui eesti publik arvab. Ma usun, et me jõuame sinna.

Allikas: GoodFight